Küsimus „kas kõik said aru?" annab peaaegu alati vale vastuse. Mitte sellepärast, et keegi valetaks, vaid sellepärast, et vastamine on avalik: rühma ees oma segadust tunnistada on ebamugav ja enamik lihtsalt vaikib. Anonüümne kanal annab sama info ilma selle hinnata.
Käe tõstmine on nähtav kõigile. See tähendab kolme süstemaatilist viga: inimesed vaatavad enne teisi ja kohandavad oma vastust; need, kes kõige rohkem abi vajaksid, tõstavad kätt kõige vähem; ja need, kes juba niigi julgelt räägivad, domineerivad ka siin. Tulemus ei ole müra — see on kallutatud ühes kindlas suunas, alati optimistlikult.
Anonüümse kanali puhul kaob avalikkuse surve ära. Praktikas on punaste ja kollaste osakaal seal tavaliselt tuntavalt suurem kui käte lugemisel — ja see suurem number ongi tõele lähemal.
„Tagasiside" tähendab tegelikult vähemalt nelja erinevat küsimust ja igaühele sobib erinev vorm:
Osalejalt ei tohi nõuda kontot. Kui vastamine algab registreerimisest, kaob pool klassist ära juba enne esimest küsimust. Liitumine peaks olema link ja lühike kood, mitte midagi enamat.
Küsimine peab midagi muutma. Kui tagasisidet küsitakse ja siis minnakse plaanipäraselt edasi, õpitakse kiiresti, et vastamisel pole mõtet. Kui punaseid on palju, tuleb see koht päriselt üle korrata — kasvõi ühe lausega. Just see teebki järgmisel korral vastused ausateks.
Ei. Osaleja avab liitumislehe, sisestab lühikese koodi ja saab kohe vastata. Kontot on vaja ainult sessiooni korraldajal.
Osaleja näeb ainult oma valikut; korraldaja näeb koondpilti. Just see teeb tagasiside ausamaks kui käte tõstmine.
Pigem lühikeste vahedega kui üks kord tunni lõpus. Uue mõiste järel ja enne iseseisvale tööle asumist on kaks kõige kasulikumat hetke — siis on veel aega midagi ette võtta.
Signaalipõhises tagasisides (roheline/kollane/punane) ei ole midagi, millega mängida. Vabade vastuste puhul aitab see, et vastused kuvatakse ekraanil koos ja korraldaja saab need enne näitamist üle vaadata.